Üksikasjad Viimati uuendatud: 28 Juuli 2020 Lisatud: 08 Veebruar 2011

See on probleemiks väga paljudele korteriomanikele korruselamutes ning järgmine käsitlus ei kirjelda ainuõiget lahendust, kuid iseloomustab püüdlusi õiglasemale arvestusele.

Näitame järgnevate arvutustega, kuidas kujunes küttetariif 2009. a novembris ühes 5- korruselises tüüpelamus, seda näitame järgnevate arvutustega. 

Algandmed:

Soojusenergia kulu 52,66 MWhSooja vee kulu 96,0 m³Köetav pind 2434 m²MWh hind 800,00 krooni

Korterite arv 45

Arvutame soojusenergia kulu:1.    Sooja veega kasutatud soojusenergia2.    Vannitubade kütteks minev soojusenergia

3.    Küttena jaotatav soojusenergia

1. etapp – sooja veega kasutatud soojusenergia

Arvutuse metoodiliseks aluseks on majandusministri 11.augusti 1997.a käskkirjaga nr 86 heakskiidetud „Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika“ punkt 3.4.3 .

Seal on kirjas. Kui sooja ja külma vee temperatuuri mõõdetakse, kasutatakse valemis vastavaid tegelikke temperatuure, kui mitte, siis võetakse sooja vee temperatuuriks 55 ºC ja boilerisse mineva külma vee temperatuuriks talvel 5 ºC.

Kirjeldatavas elamus on mõõdetud vee temperatuure ning novembris oli boilerist väljuva sooja vee keskmine temperatuur 55 ºC ning boilerisse siseneva külma vee temperatuur 8 ºC.

Mitmel aastal tehtud mõõtmised näitavad, et kõige soojema vee saavad esimese korruse elanikud, sest soe vesi tõustes üles läbi käterätikute kuivatite annab vannitubade kütteks soojusenergiat ära niipalju, et vee temperatuur langeb ca 1 kraad järgmisele korrusele jõudes.

Arvestades ka soojuskadu kuni püstikuteni jõudmiseni võtame arvutusel soojavee süsteemist välja lastava sooja vee temperatuuriks keskmise korruse vee temperatuuri  50 ºC.

Külma vee temperatuuriks, mis automaatselt boilerisse tuleb, kui keegi sooja vett oma korteris tarbib, võtame 8 ºC.

Siis saame teada, et me oleme külma vett soojendanud 50 – 8 = 42 kraadi võrra.

Kuna ühe kuupmeetri vee temperatuuri tõstmiseks ühe kraadi võrra kulub soojusenergiat 0,001163 MWh, siis temperatuuri tõstmiseks 42 kraadi võrra kulub soojusenergiat:

(50 ºC – 8 ºC) x 0,001163 MWh/ºC m³ = 0,0489 MWh/m³

Novembri kuul soojusenergia megavatt-tunni hinna 800,00 krooni puhul on sooja vee kasutamisel ühele kuupmeetrile lisatud soojusenergia tariif

0,0489 MWh/m³ x 800,00 krooni/ MWh =  39.12 krooni/m³

 Kuna sooja vett tarbiti novembris 96,0 m³, siis saame kogu tarbitud soojusenergiast maha võtta ning sooja vee tarbijate vahel ära jaotada
96,0 m³ x 0,0489 MWh/m³ = 4,69 MWh

Seega on järele jäänud korterite vahel jaotamiseks veel 52,66 MWh – 4,69 MWh = 47,97 MWh

2. etapp – vannitubade kütte arvutamine

Need, kes vannitubade küttele suvel ja talvel ei mõtle. jaotavad kogu järelejäänud soojuse 47,97  MWh küttepinna ruutmeetritele ja väidavad, et nii olevatki õige.

Need, kes teavad finantsplaanimise põhimõtteid ning kasutavad kulukatte mõisteid, vaidlevad sellisele jaotamisele vastu ning soovivad täpsemat jaotamist.

 Vastuvaidlejate argumendid on järgmised.

• Sooja vee tsirkuleerimisel läheb soojusenergia kaduma läbi torude seinte. Keldri korrusel on torustik isoleeritud ja kadu moodustab kogu tsirkulatsiooni kaost alla 30 %. Seal on raske tõestada, kellele keldri korrusel mingi torujupp või ventiil kuulub – kaasomand mõttelistes osades.
• Suurem osa sooja vee torustikust asub aga keldrikorruselt kõrgemal, on isoleerimata ning asub meie korterite vannitubades ja WC-de tagaosas. Vannitubades on käterätikuivatid, mille üks funktsioon ongi vannitoa kütmine. Käterätikuivatid peaksid projekti järgi olema ühesuurused ja eraldama soojust võrdselt. Seepärast peabki mingi osa soojuse kuludest jaotatama vannitubade kütteks ja võrdselt.

Täpsema arvestuse eesmärk ongi – jaotada  kulud nii lähedal nende tekke kohale, kui võimalik.

Kui vannitubade kütteks mõeldud soojusenergiat mitte jaotada vannitubade vahel võrdselt, vaid korterite ruutmeetrite alusel, siis juhtub nii, et 3-toaline korter pindalaga 66 m² peab maksma 2 korda rohkem kui 1-toaline korter pindalaga 33 m². Tekib küsimus, kas selline jaotus on ka kuidagi põhjendatav?

Kontrollimiseks saame aluseks võtta teadmised soojustehnikast. Kui käterätikuivati toru soojusjuhtivus ja pindala, kust soojus kiirgub on sarnased, siis rohkem soojust saab eralduda 3-toalises korteris läbi toru seina, võrreldes 1-toalise korteriga käterätikuivatiga, ainult siis, kui temperatuurid seespool toru või väljaspool toru erinevates korterites on tunduvalt erinevad.

Meie eeldame, et käterätikuivatid ja nendes ladestunud katlakivi on võrdse soojusjuhtivusega. Projektijärgsed käterätikuivati pindalad on ka võrdsed. Kui 3-toaline korter peab vannitoa kütte eest, võrreldes 1-toalisega, 2 korda rohkem maksma, siis variante saab olla vaid kaks.

1.    variant. Võrdse vannitoa temperatuuri korral peab üks pump keldris pumpama 3-toaliste korterite vannitubadesse ca 25 kraadi soojemat vett kui 1-toaliste korterite vannitubadesse. See aga ei ole tehniliselt võimalik. Kui võtame vanitoas sooja vee temperatuuriks 50 kraadi, siis tekib ka teine küsimus. Kuidas saab suvel teha 75 kraadist sooja vett, kui linna võrgust tuleb boilerisse soojusenergia kandja temperatuuril 65 ºC.

2.    variant. Kuna torustikus on sooja vee temperatuur ühesugune, siis saab kolmetoalises korteris soojusenergiat käterätikuivatist eralduda 2 korda rohkem ainult siis, kui vannitoa temperatuur on 2 korda madalam 1-toalise korteri vannitoa temperatuurist. Kui aga 1-toalises korteris on vannitoa temperatuur 25 ºC, siis kolmetoalises peaks olema 0 ºC. Siit küsimus. Aga miks me siis vannitubade kütmisest üldse räägimegi, kui seal on nii külm, et torud jäätuda võiksid?

Siit järeldus. Vannitubade kütteks minevat soojusenergiat ei ole õiglane jaotada ruutmeetritele, vaid õigem on jaotada vannitubade ehk korterite arvu vahel võrdselt.

Edasi kohe küsimus. Kui suure osa me peaksime võrdselt jaotama?

Kirjeldatavas elamus on mõõtmisi tehtud juba aastaid. Tänavu oktoobri lõpus, pärast täiendavate isoleerimistööde lõppu, tehti uus uuring ning öösel tekkis periood, millal keegi sooja vett ei tarbinud. Siis kulus kogu soojusenergia ainult sooja vee süsteemis tsirkulatsioonikadude kompenseerimiseks (küte oli uuringu ajaks välja lülitatud). Arvesti näitas, et tsirkulatsioonikadude kompenseerimiseks peab boiler töötama võimsusega 10,5 kW.

Seega, kui boiler soojendab samal võimsusel vett ühe tunni on kulunud soojusenergiat 10,5 kWh. 24 tunniga – 252 kWh ning 30 päevaga 7,560 MWh.

Mõõtmised näitasid ka, et keldris läks kaduma ca 30 % tsirkulatsioonikaost. Seepärast teeme arvutused nii, et vannitubade kütteks kulus 70% kogu tsirkulatsioonikaost. (Ülejäänud jääb kaoks keldrikorrusel).

0,7 x 7,560 MWh = 5,292 MWh

Kui nüüd see osa ära jagada 45 korteri vahel, siis kulub ühe vannitoa kütteks soojusenergiat

5,292 MWh : 45 korterit = 0,1176 MWh

Rahas teeb see

0,1176 MWh x 800,00 krooni/ MWh = 94,08 krooni

Seega tuleb korteriomaniku maksekorraldusele rida „Vannitoa küte“ maksumuses 94,08 EEK

 Nüüd saame arvutada kuipalju soojusenergiat jääb järele küttetariifi arvutamiseks novembris:

52,66 MWh – 4,69 MWh  – 5,292 MWh  = 42,678 MWh

3. etapp – küttetariifi arvutus

42,678 MWh x 800,00 krooni/ MWh : 2434 m²  = 14,027 krooni/m²
 

* * *

Nõuande koostas Tallinna Tarbijakaitse Nõuandla juhataja Aado Luik

Korteriühistu üldvee tekke põhjustest

Mitmekorruselistes elamutes mõõdetakse kasutatavat vett tavaliselt 2-3 korda.

Külma vett mõõdetakse elamusse sisenemisel ja korterites.

Sooja vett mõõdame korterites. Enne seda on sageli veearvesti ka sellel torul, mille kaudu külm vesi tuleb soojendamiseks boilerisse. Ja kogu see soojendamiseks minev külm vesi tuleb läbi ka maja sisendil olevast külma vee arvestist.

Veekoguste mõõtmiseks kasutatakse veearvesteid, milliste lubatud täpsus on ± 2-3 % ning väikestel tarbimisrežiimidel isegi ± 5 %.

Seepärast ei olegi võimalik oodata, et kõikide arvestite näidud omavahel ilusti klapiksid. Siit ka probleemid niinimetatud üldveega.

Lisaks sellisele eeldusele on ka piisavalt objektiivseid ning subjektiivseid tegureid, mis omakorda mõjutavad arvestuse tulemusi.

1. Objektiivsed tegurid

Järgnevalt peatume nendest kolmel.

1.1  Üheks veekoguse mõõtmise ebatäpsuse põhjuseks on elamu korrus, kus korteriarvesti asub.

Vaatame paigaldatud külma vee arvestite näitude täpsust 5-korruselises elamus.

Ühel ja samal päeval üks ja sama mees paigaldas ühesugused arvestid üksteise peal asuvatesse korteritesse ühte moodi. Järelikult arvesti tüübist ning paigaldamisest tingitud erinevused võib tähelepanuta jätta.

Kui aga arvesti täpsuse kohapealse kontrollimise käigus lasti 1 minuti jooksul ühesuguse kiirusega kraanist välja 5 liitrit vett ning kontrolliti arvesti näitu, siis ilmnes, et mensuuriga täpselt mõõdetud veekoguse ja arvesti näidu vahel oli järgmine seos.

I korrusel näitas arvesti tegelikust suuremat veekogust  1,6 %II korrusel                              3,2 %III korrusel                              4,1 %IV korrusel                              6,0 %

V korrusel                              7,0 %

1.2. Ebatäpsuse põhjuseks on ka projektist kõrvalekaldumised veearvesti paigaldamisel.

WC poti vahetamisel asendati eelmised torud uute vasktorudega. Vahetati ka toru, mille kaudu vesi tuleb arvestisse. Kuna ei peetud kinni toru vajalikust läbimõõdust, siis hakkas veearvesti näitama 11, 5 % suuremat kogust tegelikust tarbimisest.

1.3. Elamu veearvesti näidu vead

Korteriühistu juhatuse esimees uuris elamu veearvesti mõju üldvee suurusele. Selleks lasi ta veemüüjal juuni alguses asendada elamu veearvesti. Majaelanikud seda ei teadnud ning käitusid veetarbimisel harjumuslikult edasi. Kui veevahe jälle kasvas suureks palus esimees oktoobri algul veemüüjat veelkord arvesti vahetada.

Tulemused on järnevas tabelis.

Kuu	Elamu arvesti näit, m³	Korterite näitude summa, m³	Vahe, %
Juuni	350	336	4,0
Juuli	343	317	7,5
August	379	346	8,7
September	396	343	13,3
Oktoober	408	390	4,4

Sellisest uuringust on ilusti näha elamu veearvesti suur mõju üldvee tekkele. Tähelepanu võiks keskenduda ka suvekuudele, mis omakorda võib soodustada vee omaduste mõningaid muutusi, mis mõjutavad mõõtmise täpsust.

2. Subjektiivne tegur

Üldvee kogusele avaldab teatud määral mõju ka inimese „käekiri“. Me kõik püüame vältida raiskamist ehk elada kokkuhoidlikult. Ka vee kasutamisel käitume nii.

Näiteks. Kui pereema hakkab toidunõusid pesema ning teeb seda jooksva veenire all, siis varsti läheb soe vesi nii kuumaks, et käsi enam ei kannata välja. Siis lisab ta natuke külma vett juurde. Kuid see natuke võib olla nii vähe, et korteri külmavee arvesti ei käivitugi mõõtmiseks.
Ka vanemat tüüpi WC paakidesse niriseb viimane veetilk „tasuta“. Aga kuidas me WC-s vett kasutame?

Selliseid asjaolusid on tunnetatud ka veearvestite näitude analüüsimisel, mis on paigaldatud püstikutele. On sõnastatud järeldus – üldvett tekib rohkem seal, kus on elanike tihedus elamispinnal suurem.

3. Kui suur üldvee kogus on talutav?

Selline küsimus oli üleval juba üle 10 aasta tagasi. Ning Tallinna Volikogu ruumes 16.   detsembril 1999. a toimunud teisel veearvestuse täpsuse ümarlaual otsustatigi lugeda käesolevate majanduslike ning tehniliste võimaluste juures talutavaks kuni 10 % elamus tarbitavast veekogusest. Üldvett soovitatakse jaotada üldpinna ruutmeetritele rahalises väljenduses, et tariifi järgi oleks jälgitav selle suuruse muutus, ning elanikud saaksid küsima hakata, näiteks, miks juba 2 kuud järjest üle 50 sendi ruutmeetrile tuleb.

Mitte ühtegi õigusakti lubatud 10 % kohta ei ole. On vaid Tallinna Tarbijakaitse Nõuandla ja Eesti Korteriühistute Liidu ühine soovituslik materjal vee ülekulude jagamiseks 8. jaanuarist 2001.

4. Kuidas olukorda paremaks muuta?

Üldvee vähendamise võimalusi ning arvestuse täpsuse probleeme on uurinud paljud praktikud ning teadlased.

Siinkohal tahaks märkida vaid kahte vajalikku sammu.

1.    Korterite veearvestite täpsust võib kahtluse korral kontrollida ka kohapeal. Lasta 3-liitrisse purki kraanist vett ca 40 sekundi jooksu ühtlase joana täitumiseni. Mõõta väljalastud veekogus täpselt ära ning vaadata missugust veekogust arvesti näidu muutus näitas. On elamuid, kus 10 aasta jooksul on vahetatud ära vaid 1% korteriarvestitest ning üldvee osakaal ei ületa 5 %.

2.    Nõuda veemüüjalt täpsema arvesti paigaldamist maja sisendtorule. Eestisse on hakatud tooma täpsemaid Prantsuse veearvesteid ning tulemuseks on olukord, kus esimese poole aasta jooksul üldvett ei tekigi.