Uudised

Seadus ütleb, et teenusepakkuja vastutab pakutava teenuse ohutuse eest, ent tarbijakaitseameti järelevalve näitab, et tihti püüavad elamusteenuste pakkujad vastutusest vabaneda. Tegelikult ei ole teenusepakkujal võimalik sellisest vastutusest vabaneda ja tarbijal on kohustus järgida ohutusnõudeid ehk mõlemad vastutavad oma tegevuse eest.

Tarbijatele pakutav teenus peab vastama kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutu tarbija elule ja tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatud eeldab. Teenuse pakkuja peab järgima hoolsuskohustust ehk tegema kõik endast oleneva tarbija huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja tarbijal kahju tekkimise ärahoidmiseks. Ameti järelevalve mängutubades ja seiklusparkides on aga näidanud, et sageli kirjutavad elamusteenuse pakkujad lepingusse või kodukorda, et teenuse kasutaja vastutab ise enda ohutuse eest või kasutab teenust omal vastutusel. Sellised lepingutingimused on seadusega vastuolus ning ebamõistlikud. Kusjuures ei ole määrav, kas tarbijale pakutav teenus on tasu eest või tasuta.

Näited tühistest lepingutingimustest

„Teenuse saaja või tema esindaja …… on teadlik ratsutamise ja hobusega seotud ohtudest ja on tuttav turvanõuetega ning sellest tulenevalt võtab kogu vastutuse võimalike õnnetusejuhtumite eest, mis võivad ratsutamise käigus juhtuda ega esita X OÜ-le kahjunõudeid võimalike vigastuste korral. Leping on koostatud kahes (2) eksemplaris, millest ühe saab kumbki osapool. Lepingu pooled on võrdsed ja tähtajatu kehtivusega ning kehtivad alates allakirjutamise hetkest.

„X OÜ ja meie lasteala töötajad ei vastuta võimalike õnnetusjuhtumite eest. Toredat ja turvalist lustimist.“

„Kinnitan, et olen nõus kasutama OÜ x seadmeid omal vastutusel. Vabastan X OÜ kõikidest kohustustest nii seadmete kui ka kaassõitjate ees, kui olen põhjustanud seoses oma teoga X OÜ-le kahju.“

„Võttes vastu teenuse „külastage mängutuba“ ja makstes selle eest, tõendavad lapsevanemad, et nad on tutvunud mängutoa reeglitega ja kohustuvad neid järgima, juhtima oma lapsele tähelepanu ning samuti nõustuma, et X mängutuba ei vastuta laste võimalike vigastuste eest seal viibimise ajal.“

Hoolsuskohustuse rikkumine võib kaasa tuua rahalise nõude

Hoolsuskohustuse rikkumisena võib kõne alla tulla näiteks olukord, kui teenuse pakkuja teeb teenuse käigus vea või esineb puudus teenuse pakkumisel kasutatud tootel, teenuse kohta antud info on ebaõige, eksitav või puudulik, mis põhjustab inimese vigastuse, mürgistuse, haiguse või ohustab muul viisil tema tervist. Samuti olukorrad, mil teenuse pakkuja ei järgi kõiki tootjapoolseid kasutus-, hooldus- ja paigaldamisjuhiseid, et tagada korrektne toote kasutamine ning selle läbi ka osutatava teenuse ohutus.

Kui teenuse osutaja rikub lepingust tulenevaid kohustusi, siis õnnetuse korral, mille tagajärjel saab kahjustada tarbija tervis, saab tarbija nõuda teenuse osutajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Üldjuhul vastutab teenuse osutaja lepingu rikkumise eest.

Lepingupooltel on võimalus teenuse osutamise lepingus kokku leppida, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral ei vastuta teenuse osutaja tekkinud kahju eest. Samuti võib piirata teenuse osutaja vastutust. Oluline on arvestada, et teatud juhtudel võivad kokkulepped osutuda tühiseks. Näiteks on tühine kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Tühine on ka kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda,. Samuti on tühine tarbijaga sõlmitud lepingus tüüptingimus, millega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda juhuks, kui põhjustatakse teise poole surm või kahjustatakse tema tervist või kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Näiteks kui lapsevanem viib lapse seiklusparki, mängutuppa või batuudile mängima, ei saa teenust pakkuv isik lepingu rikkumisest tulenevat vastutust kokkuleppel kehtivalt välistada ega seda ebamõistlikult piirata. Vastutusest vabanemiseks peab teenuse osutaja tõendama, et täitis hoolsuskohustust, st kohustust mitte kahjustada tarbija tervist, mistõttu ei saa talle kahju tekitamist ette heita.

Tarbija peab järgima antud juhiseid

Samuti on oluline märkida, et ka tarbija on kohustatud järgima kõiki ettevõtja poolt esitatud juhiseid, et vältida riske nii enda kui ka teiste elule ja tervisele. Tarbijail on soovitav enne lepingu sõlmimist tutvuda lepingu sisu ja tingimustega. Seejuures tasub teada, et leping ei tähenda alati millegi paberil allkirjastamist, vaid ka kokkulepet ning lepingu osaks saavad lepingutingimused võivad olla ka teave, mille teenuse pakkuja annab suuliselt. Näiteks batuutide puhul on lepingutingimus teenuse pakkujalt kasutajale antav teave selle kohta, millises vanuses ja pikkuses lapsed võivad batuudil hüpata. Mängutubade puhul tuleks tutvuda mängutoa kodukorraga, mis võib olla esitatud nii mängutoas kui ka veebilehel.

Seega lasub vastutus ohutuse tagamisel mõlemal osapoolel. Ettevõtja kohustus on tagada teenuse ohutus ning ohutusega seonduvat vastutust ei saa lükata tarbijale. Teisalt peab tarbija mõistma, et ka tema vastutab oma käitumise ja reeglite järgimise eest.

Ohutult lõbutseda on lõbusam!

Kristina Meus, tarbijakaitseameti järelevalve osakonna jurist

Värskelt avaldatud ülevaade näitab, et Euroopa Liidu liikmesriigid on mullu vahetanud infot 2201 ohtliku toote kohta, millest suurima osa moodustavad mänguasjad ja mootorsõidukid. Eesti on kõige enam teavitanud siin avastatud ohtlikest rõivastest, jalatsitest ja kosmeetikatoodetest. Loe edasi Tarbijakaitseameti pressiteadet.

Igal veebipoodnikul tasub mängureeglid endale selgeks teha - sellega tasub tutvuda ka tarbijatel           

E-kaubandus saab aasta aastalt üha suuremaks osaks inimeste tavapärasest ostukogemusest ning see ajendab ettevõtteid looma aina rohkem veebikaupluseid. Tehniliste lahenduste kõrval ei tohi kaupleja jätta tähelepanuta seadusandlust, sealhulgas e-kaubanduse eripärasid, ja hea tava, mis on aluseks heade kliendisuhete loomiseks.

Ligi 60 protsenti internetikasutajaid üle maailma on ostnud tooteid veebikauplustest. See arv tõuseb veelgi, prognoositakse, et aastaks 2019 suureneb see 63 protsendini. Ka Eestis on möödunud kahe aasta jooksul e-kaubanduse tehingute maht kasvanud üle 30 protsendi. Kõik see loob eelduse edukaks e-kauplemiseks, mis on kliendile mugav ja tema suhtes aus. Usaldusväärsus on oluline märksõna, mida rikkudes ei pruugi tarbija sellesse veebikauplusesse enam tagasi pöörduda.

Tarbijale tuleb anda võimalus teha teadlik otsus

Aus kaupleja austab tarbija õigusi, mistõttu on määrava tähtsusega õigusliku regulatsiooni tundmine ning olukordade lahendamine vastavalt seadusele ning heale tavale. Veebipoe vahendusel sõlmitud müügilepingu puhul on tegemist nii sidevahendi abil sõlmitud lepinguga kui ka arvutivõrgu abil sõlmitud lepinguga, mistõttu kohalduvad võlaõigusseaduse järgi täiendavad nõuded. Suurt tähelepanu tuleb pöörata lepingueelse teabe andmise kohustusele, võimaldamaks tarbijal teha teadlik ostuotsus.

Üks suurimaid erinevusi e-kaubanduse ja tavakaubanduse vahel on e-kaubanduses kehtiv 14-päevane taganemisõigus, mil tarbija võib toote tagastada ilma põhjust esitamata. Kauplejad välistavad tihti taganemisõigust põhjendustega, mis seadusega ühte jalga ei käi, üritades vältida toodete tagastamist, mida ei ole võimalik enam uuena müüa. Näiteks lisatakse müügitingimustesse punkt: „Toodet ei ole võimalik 14 päeva jooksul tagastada, kui toodet on kasutatud.“

Tegelikkuses on seaduses sätestatud kindlad erandid, mille puhul on võimalik taganemisõigus välistada ning kui olukord erandi alla ei mahu, siis ei ole kauplejal õigust ka taganemist välistada. Klassikaliseim on välistus juhtudel, kui toodet on kasutatud rohkem kui lihtsalt tutvumiseks ehk mitte nii, nagu tarbija saaks teha seda tavapoes. Näiteks on tarbija tellinud pluusi ja pole seda lihtsalt selga proovinud, vaid sel on kandmise jäljed, pluus on määrdunud või toote etiketid on eemaldatud. Taolistel puhkudel ei ole kauplejal õigust välistada taganemisõigust, vaid tarbija peab kauplejale hüvitama toote väärtuse vähenemise.

Toote väärtuse vähenemine

Kauplejal on võimalik arvestada toote väärtuse vähenemisel näiteks parandamis- või puhastamiskulusid. Tarbijale tuleb teatavaks teha objektiivselt põhjendatud kahju, mille tõttu pole kauplejal võimalik asja enam uuena müüja. Ei ole välistatud, et teatud juhtudel on kahju suuruseks ka toote koguhind.

Aus kaupleja teavitab lepingueelses teabes tarbijat, et juhul kui tarbija on kasutanud asja muul viisil, kui on vaja asja olemuses, omadustes ja toimimises veendumiseks ning asja väärtus on sellega vähenenud, tuleb tarbijal väärtuse vähenemine hüvitada. Selguse huvides on asjakohane tarbijale meenutada, et kaubaga tuleb tutvuda nii, nagu tal lubataks seda teha tavapoes.

Kui tarbijat on teavitatud tema õigustest ebaselgelt ja mitmetähenduslikult ning viisil, mis ei ole piisavalt arusaadav ning tarbija teeb selle alusel tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud, on kaupleja rikkunud ebaausa kauplemisvõtte keeldu.

Puudulik või ebaselge teave on kahjulik ka kauplejale

Puudulik või ebaselge teave ei ole kahjulik mitte ainult tarbijale, vaid ka kauplejale endale. Kui kaupleja ei ole tarbijat teavitanud 14-päevase taganemisõiguse olemasolust ja tingimustest, lõpeb taganemistähtaeg 12 kuu möödumisel asja kättesaamisest. Lisaks ei vastuta tarbija asja väärtuse vähenemise eest juhul, kui ettevõtja ei ole vastavalt võlaõigusseaduse nõuetele juhtinud tarbija tähelepanu taganemisõigusega seonduvatele asjaoludele. Seega võib teadlik tarbija, tõendades, et on kauplejalt toote ostnud, tagastada toote pärast aastast kasutamist ning kauplejal ei ole õigust toote väärtuse vähenemise hüvitamist nõuda.

Usaldusväärsema veebipoe mulje loomiseks kasutavad kauplejad mõnikord ka keelatud eksitavaid võtteid, kus tarbijale õigusaktidega antud õigused esitatakse kaupleja pakkumise eripärana. Näiteks lubatakse 14-päevast taganemisõiguse garantiid või kaheaastast garantiid, kui kauplejapoolset erikohtlemist või eriti head lisatingimust.

Tarbijakaitseseaduse järgi võib toote lepingutingimustele vastavuse tagamisel sõna või sõnaühendit „garantii“ kasutada vaid juhtudel, kui selle tähendus vastab võlaõigusseaduses sätestatud müügigarantii mõistele. Müügigarantii on müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.

Kaheaastase garantii all esitleb kaupleja aga tihtipeale hoopis kaheaastast pretensiooni esitamise õigust, mis on tarbijale seadusest tulenev õigus ja on kauplejale kohustuslik järgida. Kaheaastane pretensiooniõigus tähendab, et müüja vastutab tarbijale müüdud kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal.

Kauplejate ausa kauplemise edendamiseks on tarbijakaitseamet loonud juhendi e-kaubandusega tegelevatele ettevõtjatele, millega soovitame tutvuda ka tarbijatel.

Autor: Kätlin Aren, tarbijakaitseameti turujärelevalveosakonna jurist

Tarbijal on õigus saada pakutavate kaupade kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks. Kauba maksumust võib tarbija vaatenurgast pidada üheks tähelepanuväärsemaks teguriks ostuotsuse kujunemisel, mistõttu on äärmiselt oluline tarbijale esitada ostueelne teave selgelt ja üheselt arusaadavalt.

 

Kauba müümisel eristatakse kahte liiki hinnateavet – müügihind ja ühikuhind, mis on kohustuslik välja tuua. Müügihind on hind, mida tarbija maksab toote eest selle ostmisel ehk tasutav lõpphind. Teiseks kohustuslikuks liigiks on ühikuhind, mis näitab toote maksumust mõõtühiku kaupa tulenevalt konkreetse toote koguse tavalisest mõõdupuust. Ühikuhind annab tarbijale võimaluse erineva suurusega pakendites müüdavat kaupa võrrelda ja teha ostuotsus erinevate kaupade ja hindade seast vastavalt ühikuhinnale, mis on sageli majanduslikult mõistlikum kui lähtuda ainult toote müügihinnast.

Hinnateave tuleb märkida kaubale, selle müügipakendile või panna välja kauba vahetusse lähedusse. Müügihind ja ühikuhind peavad olema avaldatud kõigi müügikohas müügiks olevate, samuti müügikoha vaateaknal eksponeeritud kaupade puhul, kui need ei ole vaateakna kujunduse osaks ja neid on võimalik vaateaknalt lihtsalt eemaldada ja tarbijale müüa. Teave hinna kohta peab olema sellise paigutuse ja mõõtmetega, et see oleks tarbijale kergesti märgatav.

 

Tavahind peab olema hõlpsalt märgatav

Püsikliendi kampaaniate korral tuleb jälgida, et püsikliendile kehtiv erihind ei oleks visuaalselt liiga esile tungiv. Tarbijal peab olema võimalus kergesti märgata ka tavakliendi hinda. Tarbijakaitseamet soovitab hinnateabe avaldamisel järgida kõikide müügikohas pakutavate kaupade osas ühtset kujundust eri liiki hindade paigutamisel, et vältida kliendi eksitamist.

Sarnaselt kaupade müümisega peab ettevõtja hindadest teavitama tarbijaid ka teenuseid müües. Tarbijale tuleb näidata teenuse eest tasumisele kuuluvat lõpphinda. Kui lõpphinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, tuleb tarbijat teavitada teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on talle sobiva teenuse ostmisel kujunevat hinda piisavalt võimalik prognoosida.

Teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav muu dokument peab olema välja pandud teenuse osutamise kohas või kaupleja tegevuskohas, samuti kaupleja veebilehel selliselt, et see oleks tarbijale märgatav.

 

Mida jälgida soodusmüükidel?

Kui kaupmees soovib teha kampaaniat, mida nimetab ta lõpu-, tühjendus- , sulgemismüügiks või muu taolise nimetusega, tuleb tal üheaegselt täita teatud tingimused. Selline müük peab olema seotud kogu kauba või sellest piiritletud osa lõpumüügiga, müügi kestvus peab olema määratletud ning kauba hind peab olema tavahinnast tunduvalt madalam.

Kasutades väljendeid nagu soodusmüük, allahindlus jms, tuleb kauplejal samuti täita teatud tingimused samaaegselt: müük peab olema seotud kaupleja poolt tavaliselt müüdava kaubaga, müügiperiood on määratletud ning hind on tavalisest tunduvalt madalam.

 

Reklaam ei tohi olla tarbijat eksitav

Reklaamis peab tarbijale arusaadavalt välja tooma, millistele kaupadele allahindlus kehtib. Tarbija suhtes on ebaaus hinnaga manipuleerimine ehk hinna kunstlik tõstmine allahindluste eel. Allahindluse puhul peab selgelt olema välja toodud kauba lõpphind. Allahindlus ei saa kesta piiramatu tähtajaga ning pidevalt kestev allahindlus tähendab sisuliselt hindade tavahinnaks kujunemist.

Eksitavaks võib kujuneda olukord, kui klientidele reklaamitakse suurt allahindlust või soodusmüüki, kuid poes selgub, et see puudutab ainult väikest osa kaupadest. Näiteks kutsung „Kõik kaubad kuni – 50%“ tähendab, et kõik kaubad kaupluses peavad olema allahinnatud kuni 50 protsenti.

Reklaam “Allahindlus 20% kuni 70%“ tähendab, et kõik kaupluses müüdavad kaubad peavad olema allahinnatud selles vahemikus.

Üleskutse “Allahindlus -25%“ tähendab, et kõik kaubad peavad olema allahinnatud 25 protsenti.

“Allahindlus kuni -50%“ tähendab, et allahindluse protsent kaupluses ulatub kuni 50 protsendini ja võib olla ka väiksem, näiteks 10 või 15%.

Reklaamides allahindluse protsendilist vahemikku, tuleb kauplejal olla väga tähelepanelik ja arvestada, et allahinnatud toodete seas peab olema proportsionaalselt nii madalaima kui kõrgeima protsendimääraga allahinnatud tooteid. Tarbija tehinguotsuse mõjutajaks on eeskätt vahemiku ülemine määr ehk suurim lubatud allahindluse protsent.

Uut müügi- ja ühikuhinnast madalamat hinda peab kauba juures näitama ka soodustingimustel kaupa müües. Uut hinda ei ole kauba juures vaja avaldada ainult sel juhul, kui müügikohas kehtib selline ühetaoline soodustus lühiajaliselt ning kõikidele kaupluses müüdavatele toodetele ilma erandite ja välistusteta. Taolises olukorras oleks ebamõistlik nõuda kõikide toodete ümberhinnastamist lühikeseks ajaks.

 

Kui hind kassas erineb riiulile märgitust

Kui kassas olev hind erineb kaubal või kauba juures olevast hinnast, võib tarbija ostust loobuda või osta kauba uue hinnaga. Paljud kauplejad on valmis heade kliendisuhete säilitamise eesmärgil müüma tarbijale kauba müügisaalis esitletud hinnaga ja on seda ka avalikult meedia vahendusel välja öelnud. Kindlasti tuleks tarbijal müügihinna erinevusele viidata juba kassas, sest hiljem erinevust märgates on seda oluliselt raskem tõendada. Kauplejal tasub teha omalt poolt kõik, et juhtkonna antud avalikud lubadused jõuaksid igasse kassasse, et vältida olukordi, mil avalikud lubadused reaalsetes olukordades vett ei pea.

Täpsemate suuniste osas soovitame ettevõtjatel tutvuda tarbijakaitseameti kodulehel oleva juhendiga „Müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning soodustingimustel müügist teavitamise kohta“.

Autor: Sander Sepa, tarbijakaitseameti turujärelevalveosakonna jurist

Tarbijakaitseamet pöörab tarbijate tähelepanu, et mis iganes ostu e-poest sooritades tuleb alati vaadata kauba lubatavat tarneaega ning soovitab ettevõtjatel hoiduda ebareaalsetest tähtaegadest. Need soovitused on eriti aktuaalsed jõulukinkide planeerimisel, sest võimalike tõrgete puhul ei pruugi soovitud kink õigeaegselt kingikotti jõuda.

Kui kaup hilineb, siis on kauplejal õigus anda uus mõistlik tähtaeg, mil kaup tarbijani jõuab. Aga kui ka see aeg on möödas ning tarbija ei soovi enam tellitud toodet põhjusel, et toote tarneaeg on veninud nii pikaks, et on kaotanud huvi asja saamise vastu, on tarbijal õigus esitada taganemisavaldus ja nõuda kauplejalt toote eest tasutud raha tagasi. Kaupleja peab tagastama tarbijale, kes pole kaupa saanud, raha 14 päeva jooksul. Ebaselgus tarneaegade osas on ka üheks tarbijakaebuste põhjuseks, sest ei ole harvad olukorrad, kus tarbija pannakse põhjendamatult ja teadmata ajaks kaupa ootama. Aus kaupleja ei anna tarbijale katteta lubadusi ning teeb endast kõik, et väljalubatud tähtajad oleksid reaalsed ja mõistlikud.

Tarbijakaitseamet toob tarbijatele teadmiseks veel välja, et krediitkaardiga tasudes on suurem võimalus tasutud ostusumma tagasi saada juhul, kui ettevõte kaupa ei tarni ning nii öelda ära kaob. Sellisel juhul tuleb tasutud summa tagasi saamiseks pöörduda krediitkaardi väljastanud panga poole.

Üldreegel on, et probleemide puhul on esmalt nõutav, et kaupleja ja tarbija saaksid omavahel sobivale lahendusele. Kui tarbija esitab kauplejale pretensiooni, siis on kauplejal kohustus sellele vastata 15 päeva jooksul. Kui omavahel lahendust ei leita või see tarbijat ei rahulda, siis on tarbijal õigus pöörduda asja kohtuväliseks lahendamiseks tarbijavaidluste komisjoni poole või kohtusse.

Pille Kalda, tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert

MTÜ Tarbijate Koostöökoda
Tel: +372 5300 6193, +372 5845 2323
E-post: tartutarbija@gmail.com, tiiu.muursepp@ut.ee
EenetLeia meid Facebookist!